Ülesöömise hooajal tasuks proovida värskeid austreid mida neljapäeviti Tallinna Kaubamaja toidumaailmast sadama Rimist ja hea õnne korral osta saab.
Mulle meeldib kuidas teleseriaali „Meeleheitel koduperenaised” tegelane Edie suhtub toitu, kui äärmiselt erootilisse materjali. Edie usub siiralt vanasõna „Armastus käib kõhu kaudu”. Tema toiduvalikud kõnelevad oma eesmärgi kohta üsna selgelt keel. Vastilmunud „Meeleheitel koduperenaiste kokaraamatust” pärineb ka järeleproovitud austriretsept.
Kui te austrinoaga hästi läbi ei saa, et ise austreid avada (või olete just maniküüris käinud), võib selle roa jaoks vaja minna veidi moosimist. Paluge kalapoes, et nad teeksid austrid teie jaoks lahti ja paneksid need koos mahlaga ühte ning suuremad kausikujulised krabipooled teise anumasse. Lamedad krabipooled võib ära visata.
Vaja läheb
8 avatud austrit, karbipooled ja mahl
1 sl võid
500 ml värsket spinatit
½ dl vahukoort
½ dl head kuiva šampanjat (pudelist ülejäänu on austrite kõrvale limpsimiseks)
soola ja värskelt jahvatatud musta pipart
Valmistamiseks
pese ja kuivata spinat. Kuumuta võid kastrulis keskmisel kuumusel, kuni see vahutab. Lisa spinat ja kuumuta kuni see muutub ereroheliseks. Ära kuumuta üle. Maitsesta kergelt soolaja pipraga ning tõsta kõrvale. Spinati võib kuni tund varem valmis teha.
Vala vahukoor ja šampanja väiksemale kastmepannile. Nirista juurde austrimahl ja pane kastrul austritega kõrvale. Aja podisema ning keeda madalal kuumusel, kuni vedelik on piisavalt paks, et katab ühtlaselt sellest tõstetud lusika. Kastete on vaid kolm-neli supilusikatäit. Selle võid valmistada vaid pool tundi enne serveerimist.
Kuumuta spinat madalal kuumusel, kuni see on ühtlaselt soe. Pane kastrul keskmisele kuumusele, lisa austrid ja keeda kuni servad hakkavad krussi tõmbama. Umbes kaks minutit. Nad ei ole siis veel täiesti küpsed. Tõsta spinat lusikaga austrikarpidesse ja jaga see võrdselt ära. Austrid säti spinatipadjale. Tõsta igale austrile lusikaga veidi kastet. Serveeri kohe ja jooge juurde allesjäänud šampanja
Tuesday, January 12, 2010
Talvisesse metsa kala küpsetama
Alati ei pea jõuluvana kinke kuuse alla poetama. Jõule saab pidada ka täiesti erilisel moel.
Soojad riided selga ja seljakott proviandiga kaasa, ning diivanil kõhu orjamise asemel lähme seekord parem metsa. Mõnusa jalutuskäigu ajal on hea kerge tunne jõudnud hinge pugeda ja isegi asjaolu, et lõkketegemisega tuleb tublisti vaeva näha, ei häiri põrmugi. Metsas lõkke kohal sussutatud verivorst ja grillrestile laotud verikäkidki tunduvad välitingimustes esmaklassiliste hõrgutistena. Salatiks on meil karbiga kaasas nii kõrvitsa- kui pohla-õunasalat. Aga võib katsetada ka kalaga, nagu soovitab Tõnu Tuulas oma reisi- ja maitseteraamatus „Avastamas Soomet“. Proovime lõkketule kuumuses lõhet küpsetada. Selline vabas looduses avatulel valmistatud lõhe (loimulohi) on Soomes väga populaarne. Selleks läheb vaja vähemalt 50 cm laiust ja umbes meetripikkust planku, mis peaks olema üle 5 cm paks. Kala kinnitamiseks sellele on vaja vähemalt kuut suurt puidust tikku. Plangus peaks olema keskelt lahti lõigatud suurema lõhe kujule vastavad augud, kuhu tikud kinnitada. Et küpsetamise plangu saaks umbes 30kraadise nurga all püstiasendis lõkke lähedusse seisma panna, tuleb plangu tagaküljele kinnitada tugipost.
Loimulohi
Vaja läheb
2 kg roogitud lõhet
meresoola
suhkrut
valget pipart
5 loorberilehte
võid
Valmistamiseks
võta vähemalt kahekilone roogitud lõhe ja eemalda ettevaatlikult selgroog nii, et pea jääks naha külge rippuma. Alles peab jääma ka saba ning kala nahka ei tohi vigastada. Maitsesta kala meresoola, suhkru ja valge pipraga, võid lisada ka loorberit. Jäta kala paariks tunniks külma kohta seisma. Seejärel kinnita kala keskelt avatuna puutikkude abil puidust plangule, pea alaspidi. Tõsta plank lõkkele nii lähedale, et tuli kalaliha otseselt ei kõrvetaks. Muuda küpsetamise käigus kalaga plangu asukohta sõltuvalt tule intensiivsusest ja kala suurusest. Määri paaril-kolmel korral kalalihale võid. Kala on söömiseks valmis ühe tunni möödudes. Suurema kala või väiksema lõkkega võib minna kauem.
Kõhu täitmisel on ümbritsev keskkond määrava tähtsusega. Ega me metsaelanikkegi unusta ning jätame neilegi maitsvaid palu.
Veinisoovitus
Peter Lehmann Barossa Shiraz
Peter Lehmann, nüüd juba vana veinipatriarh on viiendat põlve Austraalia kuulsa veinipiirkonna Barossa elanik. Just sinna rändasid 19. sajandil välja Sileeia luterlastest sakslased, kes oma luterliku töömoraaliga rajasid viinamarjaistandused, mille andi naudime tänagi. Veinitööstuses löövad kaasa ka Peteri lapsed ja lapselapsed ning nagu kinnitas mõne aja eest Eestis veine seletamas käinud pojatütar Annika, olid ka tema klassikaaslased veinitööga maast madalast kursis, veinirahva lapsed ju kõik.
Nüüd sai värskelt Peter Lehmanni veinid (neid müüakse meil ilmatu hulk) üle proovitud ja võin kinnitada, et kõik peale Wildcardi sarja Chardonnay sobivad igati joomiseks ja enamik on lausa head.
Valgetest meeldib mulle Lehmanni Barossa Riesling, karge, happeline ja mineraalne. Hea on ka magusate puuviljade maitsega Barossa Chardonnay. Punastest saab alla 200 krooni kätte ühtaegu tulise ja marjase Shirazist, Grenache´ist ja Mourvedre´ist segatud mahlaka ja vürtsika veini Seven Surveys. Clancy´s (Cabernet, Shiraz, Merlot) on täidlasem ja suurem, aga ka veidi kallim.
Parimat hinna ja kvaliteedi suhet ilmutab siiski poes 200 krooni ringis maksev Barossa Shiraz. Shiraz on muutunud Austraalia rahvusviinamarjaks ja annab sel kontinendil tõepoolest külluslikku ja meeldejäävat maitset. Aroomis on veidi piparkooki, musta ploomi aga ka karget seedrit. Maitse on kirssi ja šokolaadi, tanniinid on pehmed, hape piisav, tekstuur pehme aga sisukas. Vein, mis sobib algajamale veinisõbrale aga rahuldab igati ka edasijõudnut.
Soojad riided selga ja seljakott proviandiga kaasa, ning diivanil kõhu orjamise asemel lähme seekord parem metsa. Mõnusa jalutuskäigu ajal on hea kerge tunne jõudnud hinge pugeda ja isegi asjaolu, et lõkketegemisega tuleb tublisti vaeva näha, ei häiri põrmugi. Metsas lõkke kohal sussutatud verivorst ja grillrestile laotud verikäkidki tunduvad välitingimustes esmaklassiliste hõrgutistena. Salatiks on meil karbiga kaasas nii kõrvitsa- kui pohla-õunasalat. Aga võib katsetada ka kalaga, nagu soovitab Tõnu Tuulas oma reisi- ja maitseteraamatus „Avastamas Soomet“. Proovime lõkketule kuumuses lõhet küpsetada. Selline vabas looduses avatulel valmistatud lõhe (loimulohi) on Soomes väga populaarne. Selleks läheb vaja vähemalt 50 cm laiust ja umbes meetripikkust planku, mis peaks olema üle 5 cm paks. Kala kinnitamiseks sellele on vaja vähemalt kuut suurt puidust tikku. Plangus peaks olema keskelt lahti lõigatud suurema lõhe kujule vastavad augud, kuhu tikud kinnitada. Et küpsetamise plangu saaks umbes 30kraadise nurga all püstiasendis lõkke lähedusse seisma panna, tuleb plangu tagaküljele kinnitada tugipost.
Loimulohi
Vaja läheb
2 kg roogitud lõhet
meresoola
suhkrut
valget pipart
5 loorberilehte
võid
Valmistamiseks
võta vähemalt kahekilone roogitud lõhe ja eemalda ettevaatlikult selgroog nii, et pea jääks naha külge rippuma. Alles peab jääma ka saba ning kala nahka ei tohi vigastada. Maitsesta kala meresoola, suhkru ja valge pipraga, võid lisada ka loorberit. Jäta kala paariks tunniks külma kohta seisma. Seejärel kinnita kala keskelt avatuna puutikkude abil puidust plangule, pea alaspidi. Tõsta plank lõkkele nii lähedale, et tuli kalaliha otseselt ei kõrvetaks. Muuda küpsetamise käigus kalaga plangu asukohta sõltuvalt tule intensiivsusest ja kala suurusest. Määri paaril-kolmel korral kalalihale võid. Kala on söömiseks valmis ühe tunni möödudes. Suurema kala või väiksema lõkkega võib minna kauem.
Kõhu täitmisel on ümbritsev keskkond määrava tähtsusega. Ega me metsaelanikkegi unusta ning jätame neilegi maitsvaid palu.
Veinisoovitus
Peter Lehmann Barossa Shiraz
Peter Lehmann, nüüd juba vana veinipatriarh on viiendat põlve Austraalia kuulsa veinipiirkonna Barossa elanik. Just sinna rändasid 19. sajandil välja Sileeia luterlastest sakslased, kes oma luterliku töömoraaliga rajasid viinamarjaistandused, mille andi naudime tänagi. Veinitööstuses löövad kaasa ka Peteri lapsed ja lapselapsed ning nagu kinnitas mõne aja eest Eestis veine seletamas käinud pojatütar Annika, olid ka tema klassikaaslased veinitööga maast madalast kursis, veinirahva lapsed ju kõik.
Nüüd sai värskelt Peter Lehmanni veinid (neid müüakse meil ilmatu hulk) üle proovitud ja võin kinnitada, et kõik peale Wildcardi sarja Chardonnay sobivad igati joomiseks ja enamik on lausa head.
Valgetest meeldib mulle Lehmanni Barossa Riesling, karge, happeline ja mineraalne. Hea on ka magusate puuviljade maitsega Barossa Chardonnay. Punastest saab alla 200 krooni kätte ühtaegu tulise ja marjase Shirazist, Grenache´ist ja Mourvedre´ist segatud mahlaka ja vürtsika veini Seven Surveys. Clancy´s (Cabernet, Shiraz, Merlot) on täidlasem ja suurem, aga ka veidi kallim.
Parimat hinna ja kvaliteedi suhet ilmutab siiski poes 200 krooni ringis maksev Barossa Shiraz. Shiraz on muutunud Austraalia rahvusviinamarjaks ja annab sel kontinendil tõepoolest külluslikku ja meeldejäävat maitset. Aroomis on veidi piparkooki, musta ploomi aga ka karget seedrit. Maitse on kirssi ja šokolaadi, tanniinid on pehmed, hape piisav, tekstuur pehme aga sisukas. Vein, mis sobib algajamale veinisõbrale aga rahuldab igati ka edasijõudnut.
Subscribe to:
Posts (Atom)
.JPG)